Pool aastat tagasi olid majandusanalüütikud keerulises olukorras ning prognooside tegemine oli üliraske. Tänane olukord maailma majanduses ja ka meil on parem kui ennustati. Keskpankade intressikärped ja sellest tulenev tarbijate usalduse tõus päästis majanduse hullemast.

Täna vaatavad analüütikud üle majandusprognoose ja tõstavad neid. Hansabank Markets tõstis oma selle aasta prognoosi 3,3%-lt 3,9%-le. Riigieelarve laekumine on oodatust parem ja räägitakse lisaeelarvest.

Optimismiks rohkem kui üks põhjus.

Möödunud aastal kasvas Eesti majandus euroliidu omast üle nelja protsendi kiiremini. On arvutatud, et kui Eesti majandus kasvaks euroliidu keskmisest 2-3 protsenti kiiremini, kuluks meil nende elatustasemele jõudmiseks ligi 30 aastat. Ma pole nii suur optimist, et uskuda pidevat kiiret, suuremate tagasilöökideta kasvu nii pika aja vältel. Aga lähiaastate suhtes olen positiivselt meelestatud.

Optimismi üks põhjus on Euroopa Liiduga ühinemine ja sellega seoses Eestisse tulevad investeeringud ja abiprogrammid. Investeeringuid tehakse siia julgelt seepärast, et Eestisse (nagu ka Lätisse ja Leedusse) suhtutakse juba kui euroliidu osasse, siia ei kardeta investeerida.

Optimismi teine põhjus on läänemaailma paranevad suhted Venemaaga. Eelmise aasta septembrisündmused muutsid maailma ning täna toimub oluline koostöö Venemaa ja Ameerika Ühendriikide ning Euroopa Liidu vahel.

Venemaa räägib väga tõsiselt kuulumisest WTO-sse ja selle aasta Maailma Majandusfoorumil rääkis Vene peaminister oma nägemusest, kus Euroopa Liit peaks ulatuma Dublinist Vladivostokini! Millal ja kas see unistus täide läheb, ei tea. Kindlasti kasvab aga kaubavahetus ning meile tõuseb sellest olulist tulu tänu meie sadamatele.

Optimismi kolmas põhjus on see, et seoses majanduskasvu aeglustumisega on paljud Lääne-Euroopa firmad kulude kärpimise eesmärgil juba kolinud ja paljud on kolimas osa oma tegevust Ida-Euroopasse, sealhulgas Eestisse. Lisaks tootmisettevõtetele on siia kolinud või on kolimas ka teenindusettevõtted, näiteks oma kõnekeskustega.

Neljandaks on kiiresti kasvanud ja kasvavad ka lähiajal kiiresti meie lähiturud Läti, Leedu ja Venemaa.

Koos Venemaa majanduse edenemisega kasvavad ka ahvatlused sinna turule minna. Samas tuleks kõigil selliste plaanide pidajatel tuletada meelde paari aasta taguseid õppetunde ja vähemalt üheksa korda mõõta, enne kui lõigata.

Ma ei ole suur optimist selles osas, et idaturu avamine meie eksportivat tööstust oluliselt aidata suudaks. Tööjõumahuka toodangu nagu suurem osa Eesti ekspordist on eksportimine madalama elatustasemega riiki (Venemaale) pole kindel ega kauakestav äri. 1998. aasta rubla devalveerimisega muutusid Eesti toiduained Vene turul konkurentsivõimetuks, järgnevatel aastatel on Venemaa oma toiduainetetööstus jõudsalt arenenud. Kui sealne majandus vähegi normaalselt funktsioneerib, suudab Venemaa toidu ise toota ning oluliselt suuremate tootmiskuludega Eesti tootjatel tuleb unistused piiritust Vene turust unustada. Erandiks on vast kalatööstus, siin on Eestil kui mereriigil konkurentsieelis olemas.

Eesti majandusväljavaateid hinnates tuleks tähele panna veel seda, et senisest olulisemaks hakkavad meile muutuma euro intressimäära muutused. Siiamaani on Eesti intressitase põhiliselt langenud, sest Eesti pankadelt ja ettevõtetelt nõutav riskimarginaal vähenes. Nüüd on see marginaal euroliidu tasemel ja ei saa enam väiksemaks minna. Näiteks on praegu turusegmente, kus Hansapangal oleks mõnes euroliidu riigis isegi kasulikum laenu anda kui Eestis. Seega, kui euro intressimäärad tõusevad, siis järgneb sellele kindlasti laenuintressimäärade tõus Eestis. Riskimarginaal enam väheneda ei saa, vastasel juhul jääks pankadel krediidirisk katmata ning tekiks süsteemne risk.

Siiamaani on langevad intressimäärad soodustanud laenamist ning seeläbi tõstnud investeeringuid ning kinnisvarahindu. Kuna intressitase on stabiliseerunud, siis sellist kiiret kasvu lähiajal enam ei tule.

Inflatsioon  probleem number üks.

Probleem number üks on lähiaastatel meie hinnatase, täpsemini selle tõus. Meie hinnad on täna juba täiesti võrreldavad Lõuna- ja Kesk- Euroopa hindadega ja odav meie kohta enam öelda ei saa. Sellest tulenevalt ostuturistide hulk enam ei kasva, vaid kahaneb. Kui veel mõelda lähitulevikus kaduvale tax-freele, on olukord palju kehvem. Ostuturistidel baseerub suur osa meie teenindussektorist ja seda eriti Tallinnas.

Olukorrast väljapääs on inflatsiooniga võitlemine. Kõik ettevõtted peavad rohkem tähelepanu pöörama paremale töökorraldusele, mitte hinnatõusule.

Mis puutub Eesti majanduse pikaajalisse arengupotentsiaali, siis selle kindlustamiseks oleks vaja suurendada hariduse finantseerimist. Ma ei väida, et praegune haridussüsteem oleks nõrk – Eesti koolidest saadav üldharidus on heal tasemel, vaid kutseharidus võiks eluga rohkem kaasas käia. Probleem on selles, et haridussüsteem töötab täna n-ö vanast rasvast. Koolidesse on suhteliselt vähe investeeritud ja mis eriti halb – tagasihoidlikud palgad ei meelita noori õpetajaks hakkama. Kui sellest praegu mittehoolida, võime leida end ühel päeval olukorrast, kus Eesti koolid enam korralikku haridust ei anna. See kahandaks kõvasti Eesti majanduse võimalusi ka kaugemas tulevikus kiirelt kasvada ja euroliidu elatustasemele järele jõuda.

Indrek Neivelt on Hansapanga Grupi peadirektor

Viide: http://www.arileht.ee/artikkel/201021