Intressid on Euroopas väga madalad. Näiteks on 6-kuu euribor langenud juba tasemeni -0.2 protsenti. Selles mõttes saan ma aru siinsete pangajuhtide kiusatusest hakata võtma hoiustajatelt raha. Intressikeskkond on selline ning raha paigutamise võimalused lühikeseks ajaks ja vastuvõetava riskiga on piiratud.
Samas ei saa ma aru, kuidas saavad tänasel päeval isegi kõige konservatiivsemad pensionifondid võtta teenustasu 0.61-0.96 protsenti aastas. Kõrgema riskiga fondides on tasud veelgi kõrgemad. Ja omaette absurdne on, et mida väiksem on fond, seda kõrgem on tasu. Tasu määr ei sõltu mitte fondi tulukusest ega mitte sellest, kas investeeritakse siinsesse majandusse aga fondi mahust. See on uskumatu, et praeguses intressikeskkonnas on meil sellised tasud. Ja see ei ole mitte kellegi asi. Meiesuguseid pensionikogujaid ei kaitse keegi. Kui kuu aega tagasi rahandusminister pensioniteemalise koosoleku kokku kutsus, küsis Tuleva esindaja Tõnu Pekk kohalolijatelt, kes siin esindab pensionikogujaid? Tõusis ainult kaks kätt. Aga saalis oli kolmkümmend inimest. Ülejäänud esindasid kõik raha jagajaid ja raha soovijaid. Kuigi normaalne oleks ju pigem nii, et pensionikogujaid esindaks kaks kolmandikku osalejatest ja fondihaldureid kümnendik. See süsteem on idee poolest tehtud ikkagi pensionikogujate jaoks. Aga välja on kukkunud, et pankade jaoks. Siin oleks paslik veelkord küsida, kes peaks kaitsma pensionikogujaid? Loodan, et ainult mulle tundub, et poliitikuid see teema ei huvita.
Ma ei saa aru, mida peaks sellises olukorras pensionikoguja tegema? Tasud ületavad kolm korda mõistliku taseme ja riik on seadusega öelnud, et kui juba oled liitunud, siis kogumispensionist loobuda ei saa.
Kogumispension on justkui meie majanduse vähktõbi: me maksame aastas üle kolmekümne miljoni euro selle eest, et iga aasta riigi majandusest rohkem kui kolmsada miljonit eurot välja viia. See on 1.5 protsenti meie majanduse kogutoodangust. Ja seda igal aastal. Me korraldame kõikvõimalikke arengukonverentse ja kutsume kokku töögruppe, et otsida majanduskasvu. EAS pingutab kõigest väest aga kindlasti ei too nad igal aastal siia uusi investeeringuid, mis kolmesaja miljoni euro eest aastas ekspordi lisandväärtust annaks. Kui meie toimetamistele kõrgemalt vaadata, siis tundub see viisakalt väljendades kilplaslik.
Õigem oleks ausalt öelda, et pensioni kogumine on igaühe isiklik asi ja see sund ära lõpetada. Tänased pensionid kasvaksid, raha jääks Eestisse kulutamiseks ja majandus sellest ainult võidaks.