Selle aasta esimesel tööpäeval saime lugeda Eesti Panga presidendi Andres Lipstoki suust pärit uudist, et euro ei tule Eestis kasutusele enne 2010. aastat.

Järjekordne tähtaja edasilükkamine mõjub juba kuidagi harjumuspäraselt. Mis siis ikka – kui ei saa, siis ei saa. Kroon on ju väga hea raha ja meil läheb ju väga hästi.

Kas tõesti on meie mälu nii lühike ja me ei märka edasi-lükkamises mingit riski?

Paar aastat pärast nn Vene kriisi, kui intressid tõusid 20 protsendi kanti, tegi tollane peaminister Mart Laar ettepaneku võtta euro ühepoolselt kasutusele. Peapõhjuseks olid stabiilsemad ja madalamad intressid ning väiksemad valuutavahetuskulud.

2003. aasta juunis, krooni taaskehtestamise 11. aastapäeval ütles Eesti Panga tollane president Vahur Kraft: “On võimalik, et euro saab Eestis seaduslikuks maksevahendiks juba 2006. aasta jooksul. Euro võimalikult kiire kasutuselevõtt on Eestile kasulik. Kas või ainult seetõttu, et hoiame kokku ligi 300 miljoni krooni ulatuses valuutavahetuse kulusid.”

Pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga 2004. aastal hakati ette valmistama ka eurole üleminekut. Tähtaeg 2007 ei tundunud olevat kellelegi probleem. Aastapäevad tagasi saime aru, et see ei ole reaalne.

Kummaline meelemuutus

Alles eelmise aasta 27. aprilli Postimehes kirjutas Eesti Panga president Andres Lipstok: “Inflatsioon saavutab madalaima taseme 2007. aasta esimesel poolel, mil avaneb võimalus eurotingimused seadnud Maastrichti inflatsioonikriteeriumi täitmiseks. Seda juhul kui nafta hind ei valmista üllatusi ning alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõus lükkub edasi. Ka rahandusministeeriumi, rahvusvahelise valuutafondi ja Euroopa Komisjoni prognoosid viitavad, et Eesti võib siis täita inflatsioonikriteeriumi. Sel juhul on võimalik rääkida, et euro tuleb Eestis kasutusele 1. jaanuaril 2008.”

Olgu öeldud, et nafta hind saavutas oma kõrgeima taseme eelmise aasta suvel, pärast seda on hind langenud ning on praegu samal tasemel kui aasta tagasi.

Sama Lipstoki artikkel: “Kui euro tuleb hiljem kui 2008. aastal, tuleb tõsiselt hinnata võimalikke mõjusid Eesti majandusele. Halvimates stsenaariumides võib see tekitada nii kodumaistes kui ka välisinvestorites tõsiseid küsimusi, kas Eesti majanduspoliitika on elujõuline. Võimalik, et meile laenatava välisraha hind muutub kallimaks. Ja mitte üldise, Euroopa Keskpanga suunatava intressitõusuna, vaid kõrgemate riskipreemiatena. Sellega halveneks paratamatult majanduse olukord, pidurduks sissetulekute kasv ning kasvaks tööpuudus.”

See oli väga asjatundlik artikkel, milles tsiteerimist vääriksid veel paljudki kohad. Keskpanga president rääkis edasilükkamisega seotud riskidest ning ka eesmärgile (euro kiire kasutuselevõtt) pühendumisest.

2007. aasta jaanuari esimesel tööpäeval ehk kaheksa kuud hiljem teatab aga keskpanga president, et enne 2010. aastat ei ole võimalik eurot kasutusele võtta. Ning põhjuseks on võimetus täita inflatsioonikriteeriumi. Kus on olnud meie õpetatud majandusprognooside tegijad? Aasta tagasi arvasid nad, et 2008, ja praegu ütlevad, et mitte enne 2010. aastat! Kas siis aasta tagasi ei osatud kõrget inflatsiooni ette näha? Alles see oli, kui valmistati ette materjale euro kasutuselevõtuks 2007. aastal. Avati pidulikult kodulehekülg ja tehti voldikudki valmis. Kas nüüd oleme oma ennustusega “pärast aastat 2010” täpsemad?

Millest selline suunamuutus? Kas meil läheb tõesti nii hästi, et me ei näe enam mingeid ohtusid? Isegi mitte selliseid, mida nägime vähem kui aasta tagasi. Rääkimata kolm või seitse aastat tagasi nähtutest. Kas me tõesti oleme valmis oma eesmärgist nii kiiresti ja kergelt loobuma?

Mida me kaotame?

Miks ma arvan, et me peaksime praegu otsustama, et meid ei rahulda euro kasutuselevõtt alles pärast 2010. aastat?

Esiteks majanduslik risk – täpsemalt intressirisk ja miks mitte ka kursirisk. Arvestades, kuidas on viimastel aastatel kasvanud meie välisvõlg ja kui suur on jooksevkonto defitsiit, on selge, et meie sõltuvus välisrahast on liiga suur. Kui Rootsi pangad hindavad riski liiga kõrgeks ega soovi meie võlakoormust enam suurendada, siis tõusevad intressid oluliselt. Tunnistagem, et rahvusvahelised rahaturud ootasid veel aasta tagasi, et Eesti ühineb 2007. aastal või hiljemalt 2008. aastal. Seepärast ei arvestatud meil enam nn kursiriski ja intressid olid sama kõrged kui euroalal. Me olime rahaturgude pailapsed.

Kui teatame, et ühineme euroalaga pärast 2010. aastat, siis oleme üks tavaline veidi probleemne Ida-Euroopa riik. Meie intressitõusu risk on oluliselt kasvanud. Seda tunnistas ka Lipstok eespool tsiteeritud artiklis.

Teiseks poliitiline risk. Euroopas räägitakse juba mõnda aega kahe kiirusega Euroopast ehk nn tuum-Euroopast ja ülejäänutest (vt Toomas Hendrik Ilvese arvamusartiklit “Lõim ja lõiv III” Eesti Päevalehes 15. aprillil 2006). Kui selline jagunemine peaks tulema, toimuks see kõige loogilisemalt nii, et ühele poole jäävad riigid, kus kasutatakse eurot, ja teisele poole riigid, kus ei ole käibel euro. Me ei tea, mis võib Euroopas toimuda, aga ilmselt tahaksime me Eestit näha tuum-Euroopas. Aga see kõik on praegu ainult spekulatsiooni tasemel. Mõeldes, mida Euroopa Liiduga ühinemine on meile andnud, ei taha vist mitte keegi, et me tuumikust välja jääksime ja langeksime nn aeglasema kiirusega liikuvate riikide hulka. Meil on põhjust see risk kaotada.

Kolmandaks puhas raha. Kui Eesti võtab kasutusele euro, võidame rahaliselt ligi pool miljardit krooni aastas. See on summa, mille praegu kulutame valuutavahetusoperatsioonideks. Vaatamata majanduse väga heale ajale on ju seegi raha.

Kokkuvõttes tahan öelda, et euro kasutuselevõtu kergekäelise edasilükkamise riskid ja kulud on liiga suured. Me vajaksime ühist majanduspoliitilist ees-märki võtta euro kasutusele juba 2008. aasta suvel. Varem ei oleks see vist isegi teoreetiliselt võimalik. Vajame tegevusprogrammi, kuidas inflatsiooni alandada. Esimesed abinõud, mis meelde tulevad, on kõrgemad reservinõuded pankadele, mis tõstavad intresse ja vähendavad raha pakkumist, ning aktsiiside ja veel mõnede hindade külmutamine. Uskugem: paar protsenti väiksem majanduskasv on eespool loetletud riskide ja kulude eest väga väike hind. See on meie kõigi pikaajalistes huvides. Vaatamata sellele, et meie majandus kasvab praegu kiiresti, ei ole riskid kuhugi kadunud.

Viide: http://www.epl.ee/artikkel/368746