Kõik märgid näitavad, et Eesti majandus peab edasiarenemiseks oluliselt oma struktuuri muutma. Samas näitavad uuringute tulemused, et meie õnnetunne edasise sissetulekute kasvu korral ei suurene.

Võib-olla jätkaks pooleli jäänud valimisdebatti?

Veidi rohkem kui pool aastat tagasi käis Eestis valimisvõitlus. Nagu teame, võitis valimised partei, kes lubas, et me jõuame viieteistkümne aastaga Euroopa rikkamate hulka. Ehk meile lubati ülikiiret majanduskasvu. Täpset arvutust, kui kiiresti kasvama peaksime, me kahjuks ei saa teha, sest me ei saa kuidagi teada, kui kiiresti kasvab teiste Euroopa riikide majandus. Me saame vaid oletada. Olgu öeldud, et ka teiste riikide majandus kasvas eelmisel aastal väga kiiresti ning ka küm-neprotsendine reaalkasv ei pruugi esirinda jõudmiseks olla piisav. Näiteks kasvas Soome majandus eelmisel aastal üle viie protsendi ning maailma majanduskasv oli kuus protsenti. Ehk teisisõnu: me saime küll sammukese põhjanaabritele lähemale, kuid paraku mitte nii palju, kui meile esmapilgul oma 10–11-protsendilist kasvu imetledes võis tunduda.

Kahjuks jäi valimisdebatis selgeks rääkimata, mida me kiireks majanduskasvuks tegema peame ning missugune meie majandus siis viieteistkümne aasta pärast peab välja nägema. Sellest tulenevadki paljud meie praegused vaidlused. Kuidas muidu selgitada, et vaevalt pool aastat pärast lubatud ülikiiret ja vähemalt 15 aastat kestvat kasvu valmistub valitsus pehmeks maandumiseks ja samal ajal teatab tööandjate juht, et ka see kiirus on liiga suur.

Me pidime ju järgmised viisteist aastat kiiresti kasvama. Praegu peaks piloot hoopis teatama:  “Kinnitage rihmad, me läheneme hoovõturajale.” Mitte aga: “Kinnitage rihmad, me hakkame maanduma – ja loodetavasti pehmelt.” Poole aastaga ei ole majandus oluliselt muutunud. Muutunud on vaid lehtede pealkirjad majandusest. Need probleemid, millest praegu räägitakse, olid teada rohkem kui aasta tagasi.

Kuidas edasi?

Meie sisemajanduse kogutoodang ühe inimese kohta ostujõu pariteedi järgi on ligikaudu 70% Euroopa Liidu keskmisest. Ilmselt ei ole Eestis võrreldes muu Euroopaga kunagi nii hästi elatud. Meil on põhjust rõõmu tunda ja üksteisele õnne soovida!

Kui vaadata meie haridustaset ja kultuuritausta, siis olen veendunud, et praegusele tasemele oleksime jõudnud eri teid pidi. Võib-olla vaid aasta-paar oleks olnud tee pikem või lühem. Praeguseks jääb küsimus: kuidas edasi?

Peaminister viitas hiljuti ühes oma kõnes Tartu ülikooli teadlaste tööle, mis näitab, et Eesti majandus ei saa oma praeguse struktuuriga oluliselt edasi areneda. Teisisõnu: pelgalt olemasolevate majandusharude ehk siis ka ettevõtete efektiivsust tõstes me oluliselt rikkamaks ei saa. Muutuma peab Eesti majanduse struktuur. See tähendab: arenguks on vaja, et kiiresti kasvavates valdkondades tekiksid uued ettevõtted, mis suudaksid inimestele kõrgemat palka maksta.

Stress aitab areneda

Kui rahulikult järele mõelda, pole siin ju midagi üllatavat. Ma ei usu, et keegi pool aastat tagasi uskus, et olles tulevikus üks rikkamaid Euroopa rahvaid, on meie majanduse ühed suuremad eksportöörid endiselt Kreenholm ja Elcoteq. Ning meil on odav alkohol, mida põhjanaabrid meil endiselt ostmas käivad. Need teemad jäid lihtsalt lõpuni arutamata ning meil võiski tekkida ettekujutus, et elu on nagu muinasjutus ning tehes järgmised viisteist aastat sama tööd, saamegi Euroopa rikkamateks.

Mida varem me endale selgeks teeme, et meie majanduse struktuur peab muutuma, seda parem see meile on.

Praegu peame vaatama, kuidas valitsuse otsused aitavad kaasa meie majanduse struktuurimuudatustele. Järgmise aasta riigieelarvest torkab silma aktsiiside kasv. Kindlasti aitab see muuta meie kütuse tarbimist efektiivsemaks, mis on meie energiamahukale majandusele tugev signaal. Tõstes alkoholi- ja tubakaaktsiisi, teatab riik ettevõtjatele, et odava alkoholi ja tubaka müük turistidele ei ole meie majanduse tulevik. Ettevõtjad peavad tegelema teiste valdkondadega. Niisiis aitab riik sellega kaasa majanduse struktuuri muutumisele.

Ka paljude kritiseeritud avaliku sektori palgatõususus ei ole midagi halba. Pigem vastupidi. On ju näiteks õpetajad, politseinikud ja paljud teised olnud pikka aega alamakstud. Avalik sektor peabki olema korralikult makstud. Ka sellega annab valitsus selge sõnumi ettevõtjatele: tegelege efektiivsuse tõstmisega ja makske töötajatele rohkem palka. Aeg, mil kõrgharidusega spetsialisti sai endale palgata kolmesaja-neljasaja euro eest kuus, on möödas. Nii lihtne enam ettevõtjate elu ei ole. Niisiis kiirendab valitsus avaliku sektori palgatõusuga jällegi möödapääsmatuid muutusi. Selles sammus ei ole midagi halba – ka siis, kui selle hinnaks võib olla palkade väiksem kasv paari aasta pärast.

Arenemiseks peabki väike stress olema. See on nagu sportlastega, kes peavad pidevalt harjutusi muutma, sest muidu harjuvad lihased ühe harjutusega ära ega arene.  Sama on ka majanduses. Meie kinnisvarahindade praegune paigalseis või kerge langus ning rahapakkumise vähenemine on meie majandusele ainult hea. See aitab meid uutele radadele viia ning teeb meid ainult tugevamaks. Kinnisvara arendamisega oligi liiga lihtne raha teenida ja nii võiski tekkida pettekujutelm edukusest.

Ettevõtjad otsivad kogu aeg uusi ja kiiresti arenevaid valdkondi ning piirkondi, kus kasvada – ja nii on see ka  tulevikus. Riigi roll on näidata võimalikke arengusuundi ning aidata ettevõtjatel mõelda.

Õnn ja raha

Veel on kahju, et valimistel jäi lahti rääkimata loosung “Õnn ei ole rahas”. Nimelt on Eesti praegu jõudnud sissetulekutasemeni, kus rahvusvaheliste uuringute järgi edasise sissetulekute kasvuga inimesed õnnelikumaks ei muutu.

Me võiksime küsida: kas meie majanduse struktuur ikka peaks muutuma? Kui me neid muudatusi tehes õnnelikumaks ei saa, siis kas ikka on neid vaja? Võib-olla keskendume hoopis muule, mitte majanduskasvule? Kas me ka tegelikult tahame saada Euroopa suurima sissetulekuga maaks, kui selleks peab tegema palju muutusi?

Ma loodan, et valitsuses käivad selleteemalised ägedad vaidlused koalitsioonipartnerite vahel iga nädal. Aga oleks parem, kui need vaidlused käiksid avalikult.

Parteid võiksid valimiseelset debatti edasi arendada ning seda juba rahulikumas ning argumenteeritumas toonis.

Me peaksime rohkem rääkima majanduskasvu võimalustest ning sellest, mida selle jaoks tegema peab. Võidaks kogu ühiskond.

Viide: http://www.epl.ee/artikkel/403877