See arv inimestele kahjuks väga palju ei ütle. Samuti ei ütle tänapäeva inimesele enam palju see, et viimase kümne aasta jooksul oleme keskmiselt üle ühe protsendi seemnevilja igal aastal ära söönud. Vanasti teati väga hästi, et nii jätkates ei ole näljahädast pääsu. Tänapäeva inimesel sellist seost ei teki. Me teame, et leiba saab poest ja pensioni maksab riik. Seepärast saabki selline olukord nagu meil pensioni 2. sambaga on, nii kaua kesta.

Tegelikult on kogu 2. samba pensioni teema jõudnud tänaseks tupikusse. Keegi sellesse enam ei usu. Fondihaldurid ja Eiki Nestor välja arvatud. Nemad on ainukesed, kes olemasolevat süsteemi veel kaitsevad.

Meil on usalduskriis. Fondihaldureid ei saa usaldada. Kaua sa kuulad nende juttu, kuidas kõik on väga hästi. Kui spordiga paralleeli tõmmata, siis kaotavad nad ju 100 meetri jooksus teistele poole maaga. Parematele veelgi rohkem. Aga ikka küsitakse igal aastal enne tiitlivõistlust nende käest intervjuusid. Ja nad räägivad, kui palju on harjutatud ning treeningumeetodika on õige jne. Ja päevarahad on pigem väikesed.

Poliitikuid, kes teemaga tegeleda tahaks, pole olemas. Pensionireformi autorid elavad reformi algusaegades ja on unustanud, et selle teemaga on vaja kogu aeg tegeleda.

Jätkates paralleele spordiga, siis üle viieteistkümne aasta pole meil olnud ei treenereid ega kohtunikke. Ainukene kohtunik on OECD raport aga pärast seda meie “tippsportlased” eriti kommenteerima ei kipu. Kahtlevad ainult mõõtmistulemustes. Ja tulemused on näha. Me sööme igal aastal osa seemneviljast ära.

Kui keskmiselt korjab inimene pensioniks nelikümmend aastat, siis varsti saab meil kakskümmend aastat täis. Viimases OECD raportis vaadeldi viimast kümmet aastat. See on tervelt veerand inimese aktiivsest töötamise ajast. Kümme aastat on väga pikk aeg ja ei ole mingi juhuslikult väljavalitud aasta või kaks. Tänaseks peaks igaühele, ka fondihalduritele, olema selge, et samamoodi jätkata ei saa. Fondihaldurid peaksid ise pakkuma välja lahendusi, kuidas saavutada parem tootlus. Millegipärast me seda ei näe. Nemad võitlevad ainult tasude vähendamise vastu.

Mida teha?

Meie süsteem on väga kallis ning kohmakas ja vajab pidevat seadusandja sekkumist. See, mis näiteks soomlastel on iseenesest mõistetav, tuleb meil riigikogu kaudu seadustesse vormida. See kõik võtab aega ja energiat. Ning jõud, kes selle vastu töötavad, on väga suured oma hiiglaslike eelarvetega. Veel kolm aastat tagasi polnud kedagi, kes oleks kaitsnud pensionikoguja huve. Tuleva oma ühiskondliku tööga püüab seda lünka viimastel aastatel täita.

Me süsteem on lombakas ja praeguse süsteemi sanitaarremont meid ei päästa. Siin oleks vaja kapitaalremonti. Kuna praegused fondihaldurid on oma usalduse maha mänginud, siis tuleks neilt kõikidelt fondid ära võtta ja anda nende kätte, kes selle tööga hästi hakkama saavad. Juriidiliselt on kogu olukord ilmselt keerulisem aga sisu peaks sama olema.

Kaaluda võiks näiteks fondide haldamise andmist Riigikassale. Või Rootsi riiklikule pensionfondile või Soome pensioniühistutele. Soome pensionifonde olen ma juba eelmistes kirjutistes näiteks toonud.

Aga lisaks võib kaaluda ka Rootsi riiklikku pensionifondi. Nemad on näiteks alates 2010 aastast meie fondidega võrreldes saavutanud kümme korda suurema tootluse ja sajast kroonist on saanud kolmsada kakskümmend viis. Meil on keskmine fond teinud sama aja jooksul sajast eurost sada kolmkümmend.

Teeme näiteks ühise hanke ja anname raha naabrite hoida. Või ütleme, et aasta pärast on pension ainult ühistutes, siis oleks vähemalt fondihalduri ja pensionikoguja huvid samad. Kõik need on head lahendused. Samuti ka pensionisamba vabatahtlikuks muutmine.

Ainukene, mida teha ei tohiks on jätkata samade fondihaldurite ja veidi väiksemate tasudega. Sealt vaatab vastu näljahäda. Selles kahtlusi ei ole.

Olen viimaste nädalate jooksul paljudelt oma tuttavatelt küsinud, kuhu nad oma raha pensionipõlveks investeeriksid? Nii, et see raha 20 või 30 aasta pärast alles oleks ja ka kasvaks. Ja need tuttavad ei ole olnud sugugi mitte kõik majandusinimesed.

Esimesena, mis inimestel tavaliselt meelde tuleb, on kinnisvara ja maa. Küsides sinna juurde investeerimise proportsiooni kohta, siis tavaliselt mainitakse veerand või kolmandik koguvarast. Mõni investeeriks isegi poole oma portfellist kinnisvarasse. Teisena arvatakse, et peaks ostma aktsiaid. Investeerimises kogenenumad arvavad, et see osakaal võiks olla umbes 40 protsenti. Kuna erinevate aktsiate vahel on väga raske valikut teha, siis tuleb osta indeksifondi. Ja natuke lisaks ka kohalike tublide ettevõtete aktsiaid. Ning kuni veerand varast võiks olla paigutatud võlakirjadesse ja hoiustesse. On mainitud ka kulda ja veidi ka alustavaid ettevõtteid.

Ehk siis minu väikese küsitluse kogemuse põhjal saaks teha portfelli, kus oleks:

35-40 protsendi ulatuses maailma aktsiate indeksifond

5 protsenti Eesti börsifirmade aktsiaid

25 protsenti kinnisvara

5 protsenti kulda

2 protsenti alustavaid ettevõtteid

20-25 protsenti võlakirju

Vaatame, kuidas on investeerinud eelmise aasta lõpu seisuga oma varad näiteks Soome pensionikoguja Ilmarinen:

44 protsenti aktsiad (seal hulkas börsil mitte noteeritud aktsiad)

38 protsenti võlakirjad

13 protsenti kinnisvara

5 protsenti muu

Kuhu ma oma jutuga välja tahtsin jõuda? Meis igaühes on piisavalt talupojatarkust, et panna paika investeerimise põhimõtted. Selleks ei ole vaja eriharidust ja selleks ei pea riigikogu tegema keerulisi seadusi. Vastupidi. Seaduste poolt tekitatud piirangud on pannud meid käituma ebaotstarbekalt ja me oleme ilma jäänud väga suurest võimalikust tulust. Samuti on raske vahet teha erinevatel fondidel, mis on justkui riski järgi jaotatud. See, mis täna võib tunduda konservatiivne, võib homme olla riskantne ning ka vastupidi. Seetõttu peaks igal fondihalduril olema ainult üks fond. Siis saab halduskulud madalamaks ja valiku lihtsamaks. Ja ideaalis kuuluksid pensionifondid kogujatele endile ehk ühistutele. Ainult selline süsteem on piisavalt paindlik ja arvestab maksimaalselt pensionikogujate huve.

Praegu algaval pimedal ja rahulikul ajal on kasulik oma pensioniasjadesse süveneda. Paremad valikud täna tähendavad kuni poole suuremat kogumispensioni kolmekümne aasta pärast. Usaldagem rohkem oma talupojamõistust!

Eelnõuga tutvudes meenub väljend, mis sai kuulsaks viimase võlakriisi ajal: “liiga vähe ja liiga hilja”. Meie pensionifondide tasud on vähemalt kümme aastat olnud liiga kõrged ning investeerimise põhimõtted liiga jäigad. Me oleme üles ehitanud väga kohmaka süsteemi, mille muutmine võtab palju aega ja ressurssi. Rahandusministeerium peab otsima kompromissi fondihaldurite ja pensionikogujate vahel ning see võtab aega. Me unustame justkui ära, et idee poolest peaks fondihaldurid töötama raha koguja huvides. Selles ongi peamine probleem, et mitmed fondihaldurid töötavad oma aktsionäride, mitte pensionikogujate huvides. Ja mõned fondihaldurid ei püüa seda enam isegi mitte varjata.

Kuidas see nii on läinud?

Minu arvates on peamine põhjus selles, et kahekümne aasta jooksul ei ole keegi esindanud pensioni kogujaid. See ei ole olnud ei poliitikute ega ka ametnike rida. Need rööpad, mis kakskümmend aastat tagasi maha pandi, ei vasta juba vähemalt kümme aastat reaalsele elule. Praegune süsteem töötab ainult fondihaldurite lühiajalistes huvides ja keegi pole seda süsteemi üritanud muuta. Või täpsemalt öeldes pole suutnud vastu seista fondihaldurite huvidele. Ja kui ei oleks olnud Tuleva sündi, poleks see teema üldse üles tõusnudki.

Juurprobleem on väga sügaval. Meie süsteem on üles ehitatud põhimõttel, et on pensionikoguja ja on fondihaldur ning nende vahel on kaalukeeleks riik ehk siis ministeeriumid ja poliitikud. Nemad peavad otsima osapoolte vahel kompromissi ning ette valmistama seadusi, mille täitmist Finantsinspektsioon omakorda kontrollima peab. See on väga keeruline, kohmakas ning kallis süsteem. Aga saaks ka teisiti. Nii, et fondihaldurid töötavad pensionikogujate huvides ilma neile seda kogu aeg meelde tuletamata.

Vaatame näiteks Soome kahte suurt pensionikogujat Ilmarist ja Varmat ning võrdleme nende tootlusi Eesti pensionifondide tootlustega:

Pensionifondide tootlused (% aastas; allikad: Varma ja Ilmarinen aastaaruanded, Rahandusministeerium): 

Nagu näha, ei ole meie tulemused sugugi mitte konkurentsivõimelised. Otsides paralleeli spordist, siis ei ole mitte ühtegi spordiala, kus eestlased soomlastele nii haledalt kaotavad.

Tegelikult ei ole selleks mitte ühtegi põhjust. Mõlemal pool Soome lahte on kasutusel euro ja mõlemad on saanud vabalt erinevatesse maailma nurkadesse investeerida. Samuti on soomlased oluliselt rohkem investeerinud oma majandusse ja selle läbi oma majandust elavdanud. Ehk nende fondide mõju on meie omadega võrreldes veelgi positiivsem.

Millest see suur erinevus tuleb?

Esiteks fondide raha paigutamise proportsioonidest. Meie fondidest on üle 60% investeeritud madala tootlusega (näiteks võlakirjad) varadesse. Soomes on see osatähtsus oluliselt madalam ja aktsiate osatähtsus suurem. Ja seda olukorras, kus sealsed fondid maksavad ka pensione välja. Mitte ainult ei korja. Meie varade jaotus tuleb algusaastatest, kus inimestele pakuti valikuks kolme tüüpi fonde. Edaspidi on inimesed lihtsalt passiivselt raha korjanud ja fondijuhid investeerinud. Meie raha istub välismaal madala tootlusega võlakirjades selle asemel, et see oleks osaliselt näiteks kohalikus kinnisvaras.

Ehk piltlikult on meie pensionivarad investeeritud null koma protsendilise tootlusega näiteks Itaalia või Hispaania võlakirjadesse. Samal ajal ostavad itaallased ja hispaanlased meie kinnisvara ja korjavad meilt renditulu. Lisaks 6-7 protsendilisele tootlusele on nad  sama kinnisvara tagatisel ka odavat laenu võtnud ning kokku teenivad nad tublisti üle kümne protsendi aastas. Ja see kõik toimub meie silme all juba pikemat aega ja kõik on rahul. Meie oleme rahul, et korjame pensioniks raha ja välismaalased on rahul oma kõrge tootlusega. Ja pealegi on välisinvestor juba aegade algusest peale olnud eelistatud kohalikule.

Uus seadus teeb olukorra veidi paremaks.

Teiseks erinevuseks on pensionikogujate omaniku tunne ja arusaamine, et fond töötab raha koguja heaks.

Kui näiteks meie pensionifond investeerib kinnisvarasse, siis mitte otse, aga läbi teiste fondide. Soomes kuulub pensionifondidele palju kinnisvara, mida nad ise opereerivad. Nad teevad seda võimalikult madalate kuludega. Meil on pensionifondides kinnisvara fondi osakud, kellel on oma kulud ja kes tahab ka kasumit teenida. Selle tulemuseks on, et näiteks Ilmarises kulutab Soome pensionikoguja kinnisvara omamisel kümme korda (!) vähem kui meie teeme. Soome süsteem töötab pensionikogujate huvides. Pensionikogujad on peremehed. Nii lihtne see ongi.

Kolmandaks suureks erinevuseks ongi  tasude määr. See on selgelt liiga kõrge ega vasta juba ammu tänapäeva turu tingimustele. Kui fondihaldurid oleksid seisnud pensionikogujate pool, oleksid nad võinud raha paigutada lihtsalt oma emapanka samasugusesse fondi ning kulutused oleksid olnud mitu korda madalamad. Või ostnud indeksifondi ja hoidnud kulud madalad. Aga sel juhul oleks pangad vähem kasumit teeninud. Ja nagu juba öeldud, ei ole pensionikogujate huve kahekümne aasta jooksul keegi kaitsnud. Ainult viimasel kahel aastal on Tuleva üritanud oma väikeste vahenditega seda teha.

Mida teha?

Põhimõtteliselt liigume seaduse eelnõuga õiges suunas. Aga väga arglikult. Veelgi rohkem tuleks fondihaldurile vabadust anda. Tuleks loobuda kõikidest nendest erinevatest fondi liikidest. Igal fondihalduril peaks olema ainult üks fond ja selle eesmärk peaks olema teenida pensionikogujatele maksimaalset tootlust. Kui erinevaid fonde on vähem, oleks ka avalik huvi portfelli sisu ja tootluse osas suurem. Praegu on fonde liiga palju ja nendel on raske vahet teha. Ning kõik need väikesi fondikesi on kallis pidada. Siis valiks ainult fondihalduri vahel.

Suurem vabadus investeerimisel lahendab ära suure probleemi. Ka tasud saab madalamaks. Aga konflikt fondihalduri ja pensionikoguja vahel jääb alles.. Fondihaldur jääb endiselt tegutsema nii, et tasu oleks maksimaalne. Tootlusest see tulevikus veidi sõltub aga ilmselt tuleb ka seda valemit varsti muutma hakata. Ehk see süsteem ei ole isereguleeruv vaid vajab pidevat riigi sekkumist. Meil peaks olema isereguleeruv süsteem, kus pensionikogujad ise vastutavad. Pensioniks kogumine ei ole riigi vastutus vaid inimeste endi vastutus. Meie kakskümmend aastat kogemust näitab ilmekalt, et ei riigiametnikud ega ka poliitikud ei ole piisavalt tugevad, et kaitsta pensionikogujate huve.

Ideaalis peaksid pensionifondid kuuluma pensionikogujatele. Nii nagu Tuleva kuulub pensionikogujatele endile. Mitte kellegile kolmandale isikule.  Siis oleksid kulud pensionikogujate endi kontrolli all ja nad kulutaksid niipalju kui on vajalik. Samuti vastutaks pensionikogujad ise kui palju raha panna kinnisvarasse ja kui palju aktsiatesse ning võlakirjadesse. Tänase süsteemi järgi on väga raske otsustada õige tasu valemi üle. Seda ei peaks otsustama 101 inimest Toompealt. Süsteem peaks olema isereguleeruv.

Täna on meil pensionifondidesse kokku kogutud neli miljardit eurot. Kui pensioni oleks kogutud pensionikogujate endi huvides ja samamoodi nagu Soomes, oleks see summa olnud juba vähemalt viis miljardit. Ehk meilt kõigilt on veerand raha teenimata jäänud..

Uus seadus on liikumine õiges suunas aga parim variant oleks kui meil oleks kokku kolm-neli pensioniühistut. Ehk parim oleks kui pensioniühistuid juurde tekiks ning inimesed praeguste fondihaldurite juurest jalgadega hääletaks. Ainult sellisel juhul tekiks meil isereguleeruv süsteem.

Laupäeval möödus kümme aastat Lehman Brothersi pankrotist. See oli sündmus, mis käivitas majanduskriisi üle maailma. Paar aastat enne seda rääkisid paljud analüütikud, et majandust on õpitud paremini juhtima ja kriise enam ei tulegi. Ja siis tuli selline langus, mida keegi poleks oodanud.

Eestit ja kogu Baltikumi tabas see kriis eriti valusalt. Üleilmset kriisi võimendas meie kohalik kriis, mille põhjustas varasem liigne laenuandmine ning laenukraani järsk kinnikeeramini kriisi ajal. Meie majandus kukkus 2008. ja 2009. aastal kokku viiendiku võrra. Töötus kasvas 16,7 protsendini ja seetõttu läksid paljud Soome tööle. Tänaseks töötab juba iga kümnes meist välismaal ja hakkame selle uue reaalsusega harjuma.

Kümne aasta tagustest sündmustest on meist igaühel oma mälestused. Mõelgem korraks, kui palju on elu selle kümne aasta jooksul muutunud.

Mäletan, et mul tekkis õhtul internetis uudiste lugemise komme just nimelt kümme aastat tagasi kriisi ajal. Enne seda oli kombeks vaadata päevaseid uudiseid televiisorist. Siis järsku oli oluline jälgida uudiseid online, sest Ameerika Ühendriikide rahandusminister või keskpanga juht andsid peaaegu iga päeva mingi pressikoverentsi ja seda oli vaja teada. Sündmusi oli nii palju ja tundus, et pead olema valves ja tööl 24 tundi ööpäevas. Varem sellist massilist online-uudiste voogu ei olnud ja polnud ka vajadust. Siis järsku tekkis ja nii on ka jäänud, kuigi sisulist vajadust justkui ei ole. Igal juhul aitas kriis online-meedia levikule tublisti kaasa.

Kriis üllatas kõiki oma kiiruse ja sügavusega. Halvimast päästsid meid keskpangad ja valitsused. Nemad tegelesid tulekahju kustutamisega – näiteks sellega, et raha liikumine panganduses seisma ei jääks. Lisaks toetasid valitsused majanduse nõudluse poolt.

Aga lisaks tulekahju kustutamisele vajati väga ka uut visiooni. Inimesed tahavad uskuda lugusid, kuidas elu paremaks läheb. Meile kõigile meeldivad muinasjutud. Uut visiooni pakkusid nutitelefone tootvad firmad eesotsas Apple’iga ning sotsiaalmeediaettevõtted eesotsas Facebookiga. Nad tegid seda väga veenvalt: näiteks kümme aastat tagasi oli Facebookil 100 miljonit kasutajat praeguse 2,2 miljardi vastu. Apple oli oma esimese iPhone’iga välja tulnud 2007. aasta suvel, seega oli kümme aastat tagasi kõik nutitelefonidega ja sotsiaalmeediaga seotu alles algfaasis.

Visioon jagada infot oma elu ja arvamuste kohta ning hoida kõik maailmas toimuv oma pilgu all võlus praktiliselt meid kõiki. Täna veedab keskmine Facebooki kasutaja seal peaaegu tunni ööpäevas. Kas me oleksime võinud seda kümme aastat tagasi ette kujutada? Ja kas me seda muinasjuttu liiga palju uskuma pole jäänud ning reaalelust kaugenenud?

Seoses ümmarguse tähtpäevaga räägitakse viimasel ajal rohkem uuest majanduskriisist. See on loogiline, sest eelmisest kriisist on juba kümme aastat möödas. Ja räägitakse aina kõvema häälega.

Samas ei ole mõtet kriisi karta, nagu ei ole mõtet karta ka talve tulekut. Kriisiks tuleb lihtsalt valmistuda, nagu tuleb valmistuda ka talveks – aga mitte varakevadel ega südasuvel, vaid ikka sügisel.

Me kunagi ei tea, millal talv täpselt algab ja kui külm ta tuleb. Sama on majanduskriisiga. Üks erinevus siiski on. Kriisid löövad tavaliselt välja seal, kus on kõige suurem ebaloogilisus, seal, kus muinasjutt erineb tegelikkusest liiga palju. Kui kriisi langenud sektor või piirkond on piisavalt suur, siis see tõmbab kaasa ka teised sektorid või piirkonnad. Aga alati ei pruugi. See lihtsalt on nii ja muretsemine siin ei aita.

Palju huvitavam on mõelda, mis võib olla see visioon või see muinasjutt, mis meid järgmisest kriisist välja aitab. Me kõik vajame muinasjuttu helgest tulevikust. •